Idamaade vanad loomislood, ka Piibel, algavad pea kõik sellega, et jumal loob inimese jaoks õitsva aia – kauni ja korrastatud paiga, mis laseb nautida looduse ilu allutatuna aedniku tahtele. Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab, aga aiakunst töötab loodusele vastu ja püüab loodust üle kavaldada: ideaalses aias valitseb igavene kevad nagu paradiisiski. Alles viimasel ajal on aiakunstnikud taas avastanud looduse, püüdes koos sellega ja mitte selle vastu töötada.
Aedade ja parkide kujundusest võib välja lugeda inimkultuuri suhtumist loodusesse, nende ajalugu on ühtlasi ka inimkonna kultuurilugu.
Käesolev raamat annab ülevaate 50 aiast ja pargist, mis on vaimustanud nende kaasaegseid ja mille mõju on ulatunud läbi sajandite antiikajast tänapäevani.
Igas lühiessees on kirjeldatud vastava aia või pargi arhitektuurilist kontseptsiooni ja analüüsitud nende kunstiajaloolist tähendust. Faktilehekülg sisaldab arhitekti lühieluloo või annab informatsiooni ajastu aiateooriast ja seda mõjutanud isikutest.